Täna on siuke kurb tuju. Tahaks võtta ühe mahvi, tõmmata suure tekikuhja sisse kerra ning kuulata lemmikmuusikat. Tattoosi tahaks ka juurde. Ja peaks oma kõrve veel venitama. Nibuneeti igatsen ka. Lõhnaküünlad ka ei mõju.. Aganoh, vähemalt sain töö endale..

Täna on kuidagi selline rahulolu sees, nagu kõik loksuks lõpuks paika. Kerge on olla, lausa väga kerge kui nüüd mõelda. Pole millegi üle muretseda. Kõik liigub nii kuis peab või kuidas on parem. Täitsa vinge. Võimalik, et see on ka sellest aroomi pahvakast mis ma lõhnaküünaldest saan, aga mõjub.

Mõtetest, natuke, endale - selline minu oma - minu maailm - minu.

   Tunnen end viimasel ajal teistmoodi, muidugi ka asjaolud on teismoodi. Kuid siiski - tunnen miskit mida pole varem tundnud või siis vähemalt mitte pikka aega. Selline mõnus. Nagu kasvaks suureks või midagi. Ei viitsi tõmmelda, võtan asja rahulikult. Küll kõik loksub paika ning tegelikult juba loksunudki. Koorem on langenud ning kerge on olla. Saaks veel mõne teisegi asja korda oleks kõik super.

   Kool, kool, kool - jah see kool. No too on küll kivi, kivi mis nagu peataks. Koolis käib küll praegu puhtalt vajaduse pärast, võinoh nagu pean lausa. Pole ju muud ka teha. Aga samas tunnen, et ei käi seal enda, vaid kellegi teise jaoks. See eriala ei tundu enam minu oma - miski mis paneks südame kiiremini põksuma vaid selline, võõras. Pole klikki käinud, ning kas enam käibki? Selle asemel olen leidnud midagi muud, millega viitsib/tahab jaurata ning olen leidnud isegi vastavaid ülikoole, kuid need muidugi asuvad välismaal. Detsembri lõpus on viimane kandideerimis aeg, proovib ehk? Oleks uus ja põnev, kuid samas mulle meeldib meie armas Eestimaa. Selle mõne korraga mis ma olen teises riigis elanud lühikest aega, olen ikka aru saanud kui armas meie väike Eesti on. Pole vahet, et siin nii mõnigi asi võiks paremini korraldatud olla, pole vahet, et eestlased kipuvad sellised olema nagu nad on, pole vahet, et talvel nii külm on või, et terve suvi sajab vihma - pole vahet. Meie kodu on ta ikka, ning oma kodus on alati kõige parem. Ning ma pole isegi väga patriootrik inimene..

Praegu on selline mõnus olla - suur teetass käes, meeleolu muusika käib ning mõtted tulevad kui iseenesest. Mõnus selline sügiõhtu või tegelikult juba öö. Mis tähendabki, et peaks vaikselt tuttu ära sättima. Aga samas natuke tahaks ju veel...

Panen siia lõppu oma täna õhtuse "väikse" kunsti ka - mis nii mõnegi taibukama silma järgi on kui hingepeegel. Vabandan, et pole väga proffilt üles pildistatud/sisse skännitud.

M.